Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
(Karl Ristikivi)
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
See on juba üpris kaua minu lemmik luuletus olnud. Arvatavasti mõtlen sellele ka siis kui juba vanaema olen..
kuramuse ilus lihtsalt.
hah, Gretel ja Meritil oli eile niiiii ülbe hing, et kui ma neid ei tunneks, siis oleks ma hirmuga läbi linna koju läinud..
Kõik ei saagi ilus olla ju? eksole?! Vastik on pettuda..
Ilusat laupäeva hommikut! Ja naeratage, sest te olete ilusad inimesed ja teil on ilusad sõbrad:)
a.. ja ausalt, nüüd sain meepotist välja ja olen tühjas ämbris omadega. edu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar