Antsuke...

ikka veel on tunne, et sa kõnnid ühel hetkel mulle linnas vastu. naerad. kallistad. ikka veel on tunne, et ma saan sinuga juttu ajada. 

"alustaks seda 24 h päikesetõusul, et surra päikesetõusul

suvel

ilusa ilmaga

alguses räägiksin emaga köögis juttu

lihtsalt asjadest

käiksin vanaemal külas

siis tšilliks ilmselt heade inimestega

teeks peale

öösel vaataks kellegagi koos murul lebades tähti
hoiaks käest kinni

oleks õnnelik

ja võtaks selle kellegi kaissu

siis läheks päikesetõusu vaatama ning saabuks surm

ning eriti perf oleks, kui keegi ei oleks kurb
vaid mõistvad
et nad ei saa midagi teha
ja miks siis nutta

nagu jätaks hüvasti kellegagi, keda oled kindel, et mõne aja pärast näed

sest lõpus on kohvik..."

Antsuke.

ikkaikka

Puhka rahus...

P