Hurda

Nonii...Mina õpin Maaülikoolis loomakasvatust ja see suvi pidi minema praktikale. Mina valisin selleks kohaks armsa Võrumaa metsade vahel asuva talu, mille omanikuks on minu sugulane Andres. Kunagi elas seal minu vanaisa, kes sõjaajal ennast seal maatükil peitis. See koht on mulle armas ja tähtis just sellepärast, et see oli tähtis ja armas mu kallile vanaisale. 

Seal olles ei olnud mul väga head interneti võimalust ja seepärast pidin kirjutama oma mõtted arvutisse. 

 Esimene päev.

 Kuna mul puudub siin reaalne interneti võimalus, siis pean kirjutama jutukese valmis oma arvutisse. Olen Võrumaal, Rõuge vallas, Hurda külas. Tulin siia kooli praktikat tegema. Jah, ma oleksin võinud valida mõne palju uhkema ja võib-olla parema koha. Aga siin on mu juured, siin on mu sugulased.

  Siin pole väga inimesi, seega ma passin..(vähemalt esimesel õhtul) oma koeraga. Käisin metsas jalutamas koos onuga, kelle juures ma hetkel elan. Mul on oma mõnus pehme voodi, mis tegelikult kuulub Birgitile, aga tänan teda selle eest :D. Hetkel lamasklengi sellel pehmel voodil, sofi kaisus ja kirjutan. Netis saan ainult telefoniga olla ja seal lõbustab mind mu armas Alex, kes just ütles, et 10 päeva ilma minuta Jõgeval on raske :D hihihii. Nii nummi. Igatahes, käisime metsas jalutamas, Sofi sai vabalt joosta kuni ühel hetkel tuli meile tee peal vastu pulllllll. Sofi nägi sellist elukat elus esimest korda ja ehmus korralikult ära :D 

 Igatahes, tulin ma siia siis praktikale. Mu sugulasel, noh ehk siis edaspidi Andresel. On umbes 100 lihaveist. Ta ütles, et ei teagi kuidas mu tööle paneb, aga tahab mulle kindlasti tarkusi jagada. Andres on selline omamoodi mees.

Aga.. miks ma siiski tahtsin siia tulla? Siia, kus pole inimesi, kus pole interneti ja pood on 5km kaugusel. Sest kunagi ammuammu elas ja kasvas siin mu vanaisa, kes oli mulle hirmsalt kallis. See koht oli talle väga kallis, aga ta andis selle Andresele. Nüüd on mu hinges tunne, et ma pean siin olema. Kasvõi esialgu need kümme päeva. Ja loomulikult on mul juba esimesel õhtul ka väike koduigatsus, aga see pol hull. Sest ma saan käia teedel, kus kunagi käis minu vanaisa. Ago, mees kelle juures ma ööbin, räägib mulle huvitavaid ajaloolisi fakte kõige kohta siin. Käisime möööda metsa ja ta näitas mulle kohti, kus miski on olnud. Rääkis mulle mu vanaisast. Kui tark mees ta oli ja, et üldse pidid Metsmehed ühed targad mehed olema :D

Kuna Andres ütles mulle, et ma võin magada nii kaua kui tahan, siis… homme ma eriti kaua siiski magada ei kavatse :D Üritan tubli olla. Aga üks päev tahaks ma jala Rõugesse poodi jalutada. Ja.. teate kui kuradi ilus loodus siin on? Kui hea männi lõhn…..mmm… see koht on niii hea. Oleks mul siin ainult veel mõni noorem inimene ka, kellega kasvõi õhtuti korra juttu ajada, siis oleks eriti vinksvonks.

Kavatsen teha igast oma käigust ka pilte, et oleks palju huvitavam vaadata. Algne plaan oligi muidu, et teen igapäev ühe postituse, aga noh, kuna Hensu internetipulk ei võta siin levi välja, siis jääb see plaan ära.

Oh kusjuures, siin kus ma elan, on üks täiega ilus koer. Kellest ma kindlasti ka pilti teen ja siia lisan.  Ja Sofi saab temaga ilusasti läbi ka, mida loomulikult Andrese emase koera kohta öelda ei saa, niiet eks paistab mis siin saama hakkab :D

Mu kõige suurem hirm on vist puugi saamine, aga kontrollin ennast igal õhtul üle ja loodan, et need eljukad lähevad minust kaarega mööda. 

 Teine päev.

Hommikul ärkasin. Päike paistis. Kuradi kuum oli. Kuna Andres ei ela siit väga kaugel, siis jalutasime Sofiga sinna. Alguses istusime niisama, sest Andres parandas mingit masinat ja jutustas.. palju, isegi liiga palju :D teda on põnev kuulata, sest tema maailmapilt on üldse teistsugune. Ta ütles,  et ta on üks suur kaabakas :D igatahes, siis tuli mingi kuri tädi sinna. Kes alustuseks sõimas milline rõve huntkoer mul on ja et sellise laseks ta kohe maha. Siis sõimas ta mind selle eest, et ma selline halb sugulane olen ja alles nüüd Andrese juurde tulen. Ühesõnaga, see selleks. Mõtlesin, et pohhui, las siis karjub. MA ei viitsinud isegi reageerida.

Siis tuli kari karjamaale ajada. Sofi oli suur karjakoer, kes oleks nagu juba ammu teadnud mida teha tuleb :D ajasime need lehmakesed siis läbi metsa karjamaale ja minust sai karjanaine, kes pidi niikaua neid valvama kuni nad tudile jäävad. Passisin siis seal, et nad metsavahele uitama ei läheks. Muidugi unustasin ma endale midagi pähe panna, sest mul polnud aimugi, mida ma täna tegema hakkan. Ja loomulikult, kuna ma olen üpriski koba, kadusid vahepeal paar lehma metsa ära ja ma pidin neid sealt otsima ja tagasi ajama. Ajas natuke marrru küll. Üks vissike oli väga julge ja tahtis kogu aeg uurida, et kesasi see Sofi veel on. Lõpuks jäid nad vaikselt magama, mitte kõik muidugi. Ja ma tõmbasin uttu. Nüüd vedelen voodis ja mõtlen, et mismoodi ma need päevad siin küll vastu pean, kui siin mitte midagi teha ei ole? Andres ei taha mind üldse tööle panna :D

Ausalt ei suuda ma hetkel isegi päevitama minna, liiga kuum päike on. Jahedas voodis on praegu palju parem vedeleda.

Aeg võiks kiiremini minna, sest ma ootan juba vägaväga läti reisi.

Ja mu pea valutab. Jalad ka.

Selline kobadik ma siis olengi. Aga kõik see siin, paneb mind veel rohkem igatsema oma päris maakodu järgi, kus ma saan oma äranägemise järgi niita muru ja kasvatada loomi ja käia tiigis ujumas. Ja siis vedeleda :D

Birgiti vanaema on kusjuures üliarmas inimene. Rääksime eile ühtul natuke juttu. Sellist vanaema tahaks endale igaüks, ausõna. Nii hoolitsev ja südamlik tädike.

Aaaaaaa.. ja üks pull oli endal jalaluu ära murdnud, aga kuna ma täna sain tööst juba vabaks, siis hetkel ma ei viitsi niisama ka sinna jalutada, et teada saada, mis edasi temast saab või juba sai. Eks homme saan teada. 

 Teise päeva õhtu.

Mu õhtusöögiks on üks mahlane õun. Tegin õhtused telefonikõned emale ja isale ka ära ja andsin neile teada, et ma olen väga õnnelik, et siia tulin. Esiteks muidugi sellepärast, et ma saan oma sugulaste kohta nii palju teada. Täna kuulsin, et minu vanaisa ema oli siin Hurda külas olnud ämmaemand ja Birgiti vanaisa oli ka tema ilmale toonud.

Küsisin Andrese käest, et kust on tulnud Lalli talu nimi, aga see on väga vana nimi, seega seda ta kahjuks ei tea. Aga ta lubas, et kui hakkab aias kaevetöid tegema ja mu vanaisa sõjaaegse peidupaiga üles leiab, siis annab mulle kindlasti teada. Ja kui ta enda mäe peal liiva kaevas, siis leidsid nad sealt katakombid, mis ühest otsast viivad metsa ja teisest tema maja alla arvatavasti. Üüüülipõnev.

Kui me Agoga (mees, kelle juures mu ööbimispaik on) Andrese juures jutustamas käisime, siis ma mõtlesin, et tagasitulles ma vist räägin ainult võro murrakus, sest siin käib ju kogu suhtlus nii. Kõigest ma aru ei saa, aga üritan kogu aeg :D

Andres ütles mulle ka mingisuguse vanasõna, mille ma lubasin meelde jätta, aga noh. Mu mälu on teada värk ju :D

Ja selgus ka tõsiasi, et me siiski oleme Birgitiga ikka täitsa sugulased, sest minu vanaisa ema ja birgiti vanaisa vanaema olid vist õed, või miskit sellist.

Uu.. muidugi ei saa ma unustada seda, et me käisime Sänna mõisat vaatamas, mis oli väga lahe. Seal elavad mingisugused öko inimesed ja see oli nii ilus ja omapärane seal. Tahaks nii väga seda kõike juba oma blogisse kirjutada, aga pean ära kannatama.

Kuidas saab üks koht olla nii ilus? Kuigi muidugi mängib siin ka rolli see, et see koht mulle südamelähedane on. Om küll jaa. :D

Tegelikult ma korra kartsin, et me jäämegi sinna Andrese juurde jutustama, aga uni kiskus nii peale. Õnneks või kahjuks tuli Andresele kõne, et tema pulliga juhtus midagi ja ta pidi sõitma asja kontrollima. Homme kuulen ehk täpsemalt.

See pullike, kellel jalg katki, saadetakse kahjuks tapamajja. Sellepärast ma mõtlesin täna hommikul, et mis kuradi loomakasvataja ma olen? Mul hakkab kõigist kahju juuu :D

Vanaema tõi mulle täna süüa ja morssi, mis oli nii armas, et oleks kohe kallistada tahtnud teda. Ja ta muretses ka sellepärast, et kas Andres ikka on söönud.

Kuidas suudab mõni inimene nii hea südamega olla? See on nii armas lihtsalt, et mu armsuse mõõt on ääreni täis :D nummunummunummu.

Aaaa.. ja mu vanaisat kutsuti siin Kontsiks :D mis oli ka mulle üllatus, sest ta nimi oli Konstantin ja meie kutsusime teda Kostjaks.

Nüüd ma teen vist väikse pesu ja loen raamatut ja keeran magama. Üks päev on jõudnud õhtusse. Ja ma ei kahetse grammigi, et ma siia otsustasin tulla. Kuigi päeva ajal oli mul siin üpriski igava võitu :D

 Kolmas päev.

Ärkasin täna tuumapeavaluga. Hea, et ma tablette maha ei unustanud, muidu oleksin ma suremas.

Pärast ärkamist ja sättimist jalutasime jälle Andrese juurde. Täna ta mind tööle ei pannud, rääkis mulle lehmade haigustest üleüldiselt ja millised haigused tema loomadel on olnud. Ja tema suureks foobiaks on veri :D niiet kui lehm poegib, siis on see tema jaoks üpris hirmus. See kuri tädi käis täna õnneks ainult korraks. Sõimas Andrest prostituudiks ja läks minema :D väga normaalne. Leidsin laudast väga ilusa kummuti, mis kuulus kunagi kummalegi mu vanaisa õele. Ma loodan, et ma saan selle äkki endale sebida, sest see pole nagunii kasutusel. Ja see laut pole ka loomade poolt kasutusel, niiet ei, ta ei vedele kuskil sõnniku sees :D:D Igatahes, olin paar tundi Andrese juures, ta allkirjastas meie lepingu ära. Näitas mulle lehma, keda keegi tundmatu on tulistanud. Mis on vääääääga nõme.. ja siis jalutasime Sofuga koju tagasi. Nii kuramuse lämmi oli. Magasime natuke ja siis tõi vanaema mulle mannaputru ja kisselli. Ta on ikka nii hoolitsev :D siis mõtlesime, et läheks jalutaks natuke. Enne näitas ta mulle oma jänkusid ja siis suundusime tiigi äärde. Sofi oli loomulikult üliõnnelik ja olekski sinna tiiki jäänud, aga me tahtsime veel natuke jalutada.

Ja noh, selline mu päevake oligi. Just siis kui tuppa jõudsime, tuli vääga hull äike, niiet maja ka värises. Ja noh, nüüd ma siis pikutan siin voodis ja kirjutan. Tundub, et täna midagi põnevamat enam ei juhtu. Homme saan äkki Rõugesse kuidagi, et poest miskit tuua. Vaatan kas otsin need poisid üles, kes Andrese juures tööd teevad või siis räägin Agoga ja käin temaga ära.

Muidugi võiksin ma oma laiskuse minema visata ja rattaga ära käia, aga ma pole kindel, kas ma õige tee üles leian :D niiet ei hakka riskima vist.

Nii see siis läks. Natuke liiga palju juttu, aga mul endal on seda kunagi hea lugeda ja vaadata :) Kahjuks ei jäänud ma sinna kümneks päevaks nagu alguses mõte oli. Aga see selleks.